Renee Teppan Belchatowis. Foto: Belchatowi Skra

Sel aastal koondisega hiljem liituval Renee Teppanil jääb selja taha vastuoluline hooaeg Poola liigas Belchatowi Skras, kus ta pidi algul mänguaega ootama, kerkis siis meeskonna vedajaks nii Meistrite liiga mängudes kui koduliigas ja lõpuks pidi seljavigastuse tõttu taas väljaku äärde taanduma. Lisaks avaldas ta oma mõtteid seoses rahvusmeeskonna võimalusega midagi suurt korda saata.

Renee, Sinu hooaeg tugevas Poola liigas tipptiimis oli mõnes mõttes vastuoluline – pidid oma aega ootama, siis kasutasid saadud võimaluse ära ning siis tuli vigastus. Kuidas sellele ajale tagasi vaatad?

Jaotan hooaja enda jaoks kolmeks osaks, alguses, kui sinna läksin, sujus sisseelamine hästi. Kontrollmängudes olid mitmed põhimehed puudu ja kui nemad saabusid, läks keerulisemaks. Algne idee, et mina ja vanem ning klubi legend, kogenud Mariusz Wlazly hakkame mänguaega jagama, ei toiminud tegelikkuses. Siis vahetusid veel mõned mängijad, mis tegi olukorra veel raskemaks. Samal ajal valitses suhtumine, et me oleme nii kõva sats ja küll me tuleme ja võidame. Saime aga mõned imelikud kaotused ja see hakkas meeskonda närima.

See aeg oli vaimselt raske, sest ootused olid kõrged. Kui mind algul rotatsioonist välja jäeti, olin ikka närvis. Aga püüdsin samm-sammult edasi minna ja oma asja ajada. Ühel hetkel tundsin, et olen valmis. Siis sai Wlazly vigastada ning mina oma võimaluse mängus Varssavi vastu, mis tuli hästi välja. Aga treeneri jaoks polnud see üks mäng veel piisav, et mind rotatsiooni päriselt kaasata. Ja siis oli teine raske hetk.

Siis sai aga Wlazly tõsisemalt vigastada detsembri lõpus ning sain korralikult mänguaega. Sellega algas tore periood. Samas oli graafik metsik, kaks mängu nädalas. Aga suhtlesime treeneriga pidevalt ja tegin korrektiive, ühel hetkel hakkasid asjad klappima, edasi olin sõiduvees. Kuni kolmanda faasini, kuni tuli seljajama, mis mu taas platsi kõrvale jättis. Korda see selg ei saanudki ja tegelen sellega siiani. Operatsiooni pole vaja ja puhkusega on seis paremaks läinud, samas lõplik selgus saabub siis, kui taas pallitrenne hakkan tegema.

Mängisid teist hooaega järjest maailma täielikus tippklubis. Kas tunnetad kuidagi ka, et nüüd kuuludki tippmängijate sekka? Oleksid sa 5 aastat tagasi uskusid, et mängid Belchatowis või Trentinos?

Noh, mis ma oskan öelda, see on päris rets värk. Lapsena ei osanud unistada, et päris nii see karjäär läheb ja kindlasti ei uskunud seda ka viis aastat tagasi. Trentinosse sattusin ma otse Austriast, mis on samuti omamoodi ulme. Tunnen, et tegin mõlemas meeskonnas nii-öelda oma ära.

Mida tulevikult ootad?

Tahaksin seal tipus reaalselt kanda kinnitada, aga selleks on mul puudu hooaeg, kus kuulun terve hooaja põhisse. See klubi võiks olla ka tugeva liiga keskmik, kus saaksin tõestada, et väärin põhimehe rolli. Minu eelis on see, et olen suurtes liigades pildis, mind teatakse Itaalias ja Poolas, eks see mingi kvaliteedi näitaja on. Olen valmis ka sammu tagasi astuma, et kokkuvõttes edasi minna. Ka eurosari pole määrav, ehk olekski hea selline rütm, kus on üks mäng nädalas korralikus liigas.

Kuidas suhtutakse Poolas Eesti võrkpalluritesse ja Eesti võrkpalli? Oleme ikka „külasats“ neile nagu pärast EMi alagruppide loosimist sealsest meediast lugeda võis?

Eks seal ja loosimise üle tehti nalja (Eesti ja Poola loositi samasse alagruppi-toim), et Leon saab puhata jne. Aga usun, et reaalsuses nad nii rumalad pole, et meid alahindama hakkavad. Gdanskis eelmine kord juba hakkasime neile vastu. Oleme end juba piisavalt tõestanud, et me pole enam meeskond, kes võiks kedagi väga üllatada nagu nõrgemate meeskondade puhul võib juhtuda. Nad teavad Poolas meie mängijaid ja treenereid väga hästi.

Sina liitud koondisega mai lõpus, kas pigem naudid võrkpallist eemalolekut või on juba igatsus ka peal?

Päris tore on niisama muud elu ka elada ja olen hetkel üsna välja lülitunud võrkpallist. Kuus aastat pole sellist perioodi olnud ja see tuleb kehale ja vaimule kindlasti kasuks.

Kuidas nö uus koosseis tudndub, kes hetkel Euroopa liigas mängib?

Ikka on huvitav vaadata uusi mehi, Hindrek Pulgast on pikalt räägitud ja tore, et nüüd on ta saanud võimaluse. Las ta naudib ja saab oma võimaluse näidata ning miks mitte välisleping teenida, Eestil koondisel hoitakse ikka silma peal.

EMile mõeldes, sa ütlesid mulle juba eelmisel suvel, et unistad tiitlivõistluse medalist. Kas praegune koondise koosseis on Sinu silmis eriline, mida pole varem olnud ja ei tule ka?

Oleme ausad, nii on. Selle pundiga midagi suurt korda saata on üsna viimane võimalus. Järgmine EM on kahe aasta pärast, siis võib koosseis juba muutuda. Ma usun, et meil oleks vaja suurt eneseusu boosti. Oleks vaja üks suur koondis suurel turniiril ära võita, see aitaks meid mentaalselt järgmisele tasemele ja siis suudaksime veel midagi erilist saavutada. Samas võib see EM meile ka pettumuse valmistada, kõik unistavad ja tase on kõrge. Näiteks Belgiat ja Hollandit on edasi viinud just sellised suured võidud.

Koondis on koondis ja seal mängimine on kindlasti erilisem, kui klubis. Tiimivaim on parem ja kõik on kuidagi lahedam. See pole töö, vaid koht, kus ollakse Eesti eest väljas.

Kommenteeri uudist

Renee Teppan: millegi erilise saavutamiseks vajame üht suurt võitu