14.06.201707:30
Foto: Siim Solman

Pärast seda kui Tallinna Kalevi võrkpallimeeskond oli 1968. aastal Nõukogude Liidu meistriks tulnud, ähvardas mõnda Kalevi meeskonna mängijat vene armeeteenistusse kutsumine. Nende sündmustega seoses saab paralleele tõmmata ka eilse päevaga, kuid seda vastupidises võtmes.  

Üks nendest, kellel tuligi  soldatimunder selga tõmmata oli Tarvi Uljas. Alustanud sõdurielu Tallinnas, sattus ta Riia kaudu Moskva AKSK-sse. Kalevi meeskonnal lähenes Euroopa karikamäng Saksa DV-ga. Eesti Võrkpalliföderatsioon oli huvitatud, kas Tarvi Uljas saaks tulla Kalevi eest mängima. Kuidas see lugu lahenes, sellest räägib Kulle Raig oma raamatus "Esimene üles" (Tallinn 2009, lk.230).

"EKP Keskkomitee esimene sekretär Ivan Käbin oli 1968. aasta suure võidu puhul Keskkomitees korraldatud vastuvõtul Piilule (Peet Raig, H.K.) lahkelt ja omamehelikult öelnud, et kui on mingi probleem, astu läbi. Ja Piilu astuski koos Vanjaga (Ivan Dtatšov, H.K.) läbi, et Tarvit Moskva AKSK-st kätte saada. Käbin oli ruumis viibinud Klaussonilt (Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees, H.K.) tähtsal ilmel küsinud, kas Gretško ja Demitšev on tööl, lasknud valida siis telefonilnumbri ja öelnud käskival toonil: "Tere, Gretško, teil on seal AKSK-s meie võrkpallur Tarvi Uljas , vaata, et ta oleks homme Tallinnas." Gretško oli Nõukogude Liidu kaitseminister ja Demitšev NLKP Keskkomitee sekretär.

Homme Tarvi Uljas muidugi Tallinnas ei olnud, sest asjaajamine võttis kauem aega, kuid Tarvi saigi AKSK-st tulema. Möödunud on ligi pool sajandit ja Eesti meestevõrkpall on taas laine kõrgeimale harjale tõusnud ja ajalugu teinud - jõudnud MM-i finaalturniiri uksepakule. Sinna, kuhu veel mitte ükski Eesti pallimänguvõistkond pole varem veel kordagi jõudnud.

Kui nüüd toonane tegelikkus tänasesse päeva ülekanda, siis võiks situatsioon välja näha võib-olla järgnev. Eesti meeskonna kapten Kert Toobal koos peatreeneri Gheorghe Cretuga oleks Eesti peaministri Jüri Ratase juures  kabinetis. Seal oleks ka kultuuriminister Indrek Saar. Saanud tekkinud situatsioonist põhjaliku ülevaate, laseb Jüri Ratas valida rahandusministri telefoninumbri ja ütleks talle käskival toonil: "Meil on üks võrkpallimeeskond, vaata, et oleks homseks neile MM-valikturniiri korraldamise tagamiseks 70 000 eurot kindlustatud."                

Eesti riigi valitsuselt ei küsitud esialgu ju raha vaid põhimõttelist nõusolekut, kuid valitsus ei suvatsenudki vastata. Eesti valitsuse äraütlevast seisukohast on sügavalt pettunud kogu Eesti võrkpalliüldsus, kõik võrkpallurid ja võrkpallisõbrad, aga kõige enam Eesti koondise mängijad, sest just nemad on "süüdlased" selles, et nad üha meisterlikumaks muutuva mänguga endile MM-i finaalturniirile pääsemise au ja võimaluse kätte on võidelnud. 

Kui Eesti rahvuskoondis läheb MM-le  Eesti riiki esindama, siis on see Eesti riigi esindamine. Järelikult - Eesti riik peab sellist sporti toetama. Kui riigil napib jagatavat raha, tuleb eelkõige ära määratleda prioriteedid ja la ngetada otsus – kas MM-i finaalturniirile jõudmisele kaasaaitamine on saavutus, mis on väärt suuremat eelistust, teiste eelistuste hulgas. Või ei ole?

Lapsikute põhjustega äraütlemine ei tee au Eesti riigi mainele. Kui nüüd võrdleksime erinevate riigikordade kahe tähtsa riigijuhi seisukohti või käitumist, siis kumb neist oli/on sporti toetavam: kas Venjemaa jeestlane Ivan (Johannes) Kebin (Käbin) või Maarjamaal sündinud Jüri Ratas? Hea lugeja, vastuse sellele küsimusele  võib igaüks ise anda.  

 

Autor: Hillar Karm, Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige, T(R)Ü majandusmagister

 

Kommenteeri uudist

Arvamus: Johannes Käbin versus Jüri Ratas