03.05.201914:55

Eesti rahvusmeeskonna sidemängija Markkus Keel lõpetas hiljuti esimese hooaja välisklubis, kui aitas SK Posojilnica Aich/Dobi Austria meistriliigas kullani. Finaalseerias alistati SG Union Raiffeisen Waldviertel mängudega 4:1. Lisaks võideti Kesk-Euroopa liigas hõbe, osaleti ka eurosarjas (Meistrite liigas jõuti teise eelringi, CEV Cupil 1/16-finaali-toim). 23-aastane mängija rääkis eduka hooaja järel esimese välishooaja muljetest.

Markkus, võitsid esimesel välishooajal kohe kulla, kui oluliseks sa seda saavutust hindad?

Innsbruck läks Saksa liigasse eelmisest aastast ja koduses liigas meil liiga suurt konkurentsi pole, olime selged favoriidid. Meie selge eesmärk oli tõepoolest ka see tiitel võita, see oli klubi jaoks ajaloo kolmas tiitel. Võita on alati hea ja võtsin selle saavutuse väga suure rõõmuga vastu. Samas võib läbi hooaja pidev võitmine ensehinnangule ka kahjuks tulle, mõnele mängijale ikka mõjus ka nii. 

Olid läbi hooaja põhimees, kas uue keskkonna ja meeskonnaga kohanemine sujus valutult?

Ei olnud rasket midagi, punt oli meil nooremapoolne ja omavaheline klapp suurepärane. Kaks kogenud meest lisaks juures, üks 40 ja teine 30ndate lõpus. Suuri muresid ei olnud, see oleks kõva lisapinge, kui meeskonna sees mingi jama oleks. Mänguliselt rääkides, siis eks alati saab paremini, aga kokkuvõttes tuli tiitel ja Kesk-Euroopa liigas saime hõbeda, Ljublanale jäime finaalis alla. Seal saime ka korralikke mänge, lisaks eurosari. Kui nuriseda millegi üle, siis Austria liiga üldise taseme üle. Oli esimene aasta välismaal ja eks see paras avastamine oli, kuidas mujal asjad käivad.

Mis kõige enam imestust tekitas?

Üllatav oli jõusaali pool, millele pandi väga vähe rõhku, see oli harjumatu. Mina olen enne vaid Pärnus mänginud ja seal oli Tarmo Tiits ja tehti ikka korralikult. Ka hooaja eel ei olnud Austrias mingit üldfüüsilise tsüklit, meeskond kogunes ka üsna hilja, septembri algul. Samas ise sai jõusaali kasutada ja vajadusel lisaks ÜKEt teha. Samas keegi meil hooaja jooksul vigastustega hädas polnud, kuigi koormus oli vahepeal suur.

Kuidas sealne liiga Eesti klubidega võrdluse välja kannab?

Kolm klubi olid sellised, kellega ragistasime, aga ikka võitsime, ülejäänud olid juba nõrgemad. Eesti ja Austria võrdluses, siis Eesti liiga finaalseeriat vaadates poleks Pärnuga küll hooaja lõpus mängida tahtnud (naerab-toim). Aga Austria liiga ja Eesti ülemise otsa klubid on üsna sarnasel tasemel, oleneb, kellel parajasti parem päev on.

Kas tunnetad ka mingites elementides edasiminekut?

Treener oli natuke liiga sõbralik, pahasti kellelegi ei öelnud, aga seda on vaja teha, et loodrid ka pingutaksid. Enda mängulise poole pealt, siis kaitsemägus ehk arenesin enim. Sellega sai palju tööd tehtud ja hätta ma ei jäänud kusagil. Ka diagonaalründajaga klappisime väga hästi, eks see on ka oluline. Mul pole ka seljataha tõste kõige kindlam olnud, aga seal tundsin, et väga hästi tuli välja. Samas see ei pruugi kõigi ründajatega nii olla. Ka tervis oli korras ja sain läbi hooaja kõike teha, see on samuti suur boonus.

Uue hooaja osas on kõik alles lahtine või on midagi juba laual?

Hetkel veel lahtine, ka Austria klubiga rääkisime, aga hetkel vaatan vähe ringi, kas tekib midagi.

Mainisid, et jälgisid ka kodust liigat, kui palju vanema venna Martti ja isa Avoga suhtlesid hooaja jooksul?

Kui üksteisele helistasime, siis pigem niisama muljetasime, et kuidas kellelgi läheb. Mingit suurt võrkpallialast õpetamist ei olnud. Jälgisime  üksteise tegemisi läbi hooaja, Eesti mängudest on pilt ka ja kui võimalus, siis ikka vaatasin. Hooaja lõpp oli meie pere jaoks ilus tõepoolest (Avo Keel võitis Pärnuga Eesti meistritiitli treenerina, vend Martti mängijana-toim).

Kommenteeri uudist

Intervjuu: Markkus Keel – kullaga lõppenud välishooajast ja soovimatusest Pärnuga mängida