30.12.201812:35
Kultuurkapitali aastapreemia võitja Ellen Liik

2019. aastal 100-aastaseks saav Eesti võrkpalliajalugu ei tunne kedagi teist, kelle elukäik on rohkem kui poole sajandi vältel olnud nii tihedalt seotud võrkpalliga kui Eesti võrkpalli grand old ladyl - Ellen Liigil. 

Vändra metsas Pärnumaal Sikana mõisa maadel nelja õega põllumehe ja koduperenaise peres (4. veebruaril 1945) sündinud Ellen Liik tõdes, et pall oleks juba nagu sündides talle kaasa antud. Kodus, vastu aida seina pallikooli mängimisest, sisenes hinge armastus võrkpalli vastu ja seda kogu eluks. Juba Vändra keskkoolis õppimise ajal kutsuti ta 1962. aastal Eesti noortekoondisse mängima otse koolivõrkpallist, ilma treeneripoolse õpetuseta, sest Vändras lihtsalt ei olnud spordikooli. Praegu võib Ellen Liik (kuni 1980. aastani Mägi) öelda, et lapsepõlve hobist alguse saanud võrkpall on talle kuni tänaseni aidanud leiva lauale tuua.

Mängijana ja treenerina on Ellen Liik Eesti tiitlivõistlustelt ja rahvusvahelistelt võistlustelt koju toonud lademetes medaleid ja diplomeid. Diplomeid on talle ulatatud ka kergejõustiku, lauatennise ja võimlemise võistlustel. Ehk teisisõnu-55 aastat järjepanu(!!) on Ellen Liik mängijana või treenerina ikka medalil püsinud. See on saavutus, millele ei ole pallimängudes kellelgi Eestis midagi samaväärset vastu seada.

1963. aastal astus Ellen Mägi õppima Tartu Riiklikku Ülikooli (TRÜ) Kehakultuuriteaduskonda. Aastaga jõudis hoolas harjutaja TRÜ esindusnaiskonna koosseisu ja 1964-1966. aastal Eesti MV hõbemedalile, 1967. aastal Eesti meistriks ning Eesti naiste koondisse. Mängijana võitis Ellen Mägi Eesti meistrivõistlustelt (1964-1977) 5 meistrikulda, 7 hõbe- ja 3 pronksmedalit ning tuli mitmekordseks Eesti karikavõitjaks. Samal ajal kuulus ta ka Eesti naiste koondise ridadesse NL-i meistri- ja karikavõistlustel. 1967. aastal lõpetas Ellen Mägi TRÜ treener-pedagoogi erialal ja asus tööle VSÜ Kalev Tallinna LSK-sse. Heaks eeskujuks ja kolleegiks talle oli Vanja, Ivan Dratšov, kelle tegemisi kuulsa Kalevi meeskonnaga oli võimalus jälgida. Ette rutates võib öelda, et kuhu Ellen Liik treeneriks ka läks, seal ta hoolealused medalile tulid ja enamasti kuldsele

Ellen Liigi hoolealused, Tallinna Kalevi LSK neiud võitsid sel ajavahemikul Eesti C- ja B-vanuseklassi võistlused ja tulid 1970. aastal Kalevi täiskasvanute vabariiklikuks meistriks ning 1972. aastal Eesti noorte meistriks. Hiljem mängisid Eesti koondise eest Ellen Liigi õpilased Tiiu Ostra, Ülle Laht-Luberg, Riina Pologlaskova-Allas, Anu Tobias-Maar ja mitmed teised.

Aastail 1973-1980 suunati Ellen Mägi tööle Tallinna Spordi-Internaatkooli (TSIK) võrkpalliõpetajaks ja ühtlasi ka Eesti noorte koondnaiskonna treeneriks.

TSIK-i noor naiskond oli neil aastail Eesti MV-l medalisaaja – 1975-pronksmedal, 1976-hõbemedal, 1977- ja 1978-pronksmedalid. Üleliidulistel noorte ja koolinoorte rahvaste spartakiaadidel jõudis Eesti naiskond 5. kohale (1975), 8. kohale (1976) ja NL-i noorsoomängudel 5. kohale (1977). Selle perioodi Ellen Mägi edukamad õpilased olid: Marina Kash – 1978. aasta Euroopa juunioride meister NL-i naiskonna koosseisus; Anu Valge-Karavajeva, Marianne Karnesk-Tensing, Anne Poopuu, Ülle Kama, Pille Randmer, Larissa Tammis jmt. mängisid hiljem Eesti koondises.

Aastail 1980-1983 töötas Ellen Liik Tallinna 9. keskkoolis kehalise kasvatuse õpetajana ja Tallinna Kalinini rajooni LSK võrkpallitreenerina. Tallinna 9. keskkooli spordiklassi õpilastest said hiljem mitmekordsed Eesti meistrid Inna Tomberg (Ermel), Evelin Külvi (Palm), jmt.

Aastail 1983-1989 sai Ellen Liik Tallinna Pedagoogilises Koolis kehalise kasvatuse alajuhataja palka ja töötas kehalise kasvatuse õpetajana. 1988. aastal võitis kooli võrkpallinaiskond Eesti tehnikumide meistritiitli.

Kakskümmend aastat (1989-2009) töötas Ellen Liik Tallinna Ülikooli (TLÜ) Terviseteaduse ja Spordi Instituudis Sporditeaduse ja treeningõpetuse osakonna võrkpalli lektorina. Viisteist aastat (1989 – 2004) juhendas Ellen Liik TLÜ võrkpallinaiskonda. TLÜ naiskond võitis sel ajaperioodil 5 Eesti meistritiitlit, 3 hõbemedalit, 1 pronksmedali ning 2 karikat Eesti karikavõistlustelt. TLÜ üliõpilasnaiskond tuli mitmekordseks vabariigi kõrgkoolide meistriks.

1992. aastal krooniti TLÜ naiskond taasiseseisvunud Eesti esimeseks meistriks. Üliõpilaste rahvusvahelistel võistlustel Tilburgis võideti esikoht ja ka Pariisist tuldi tagasi võitjatena. 1993. aasta rahvusvahelisel üliõpilaste festivalil Istanbulis võideti esikoht. 1995. aastal võideti Eesti meistritiitel ja Eesti karikas ning tuldi ka Tallinna meistriks. Eduka hooaja krooniks oli võistlusreis USA-sse, võrkpalli sünnimaale, Salt Lake Citysse, sest võrkpallimängul täitus 100 aastat sünnist. 1996. aastal käidi võistlusreisil Kanadas Montrealis, rahvusvahelisel võrkpalliturniiril Fanos (CSIT) saadi teine koht. Samal aastal osales Tallinna Pedagoogilise Ülikooli (TPÜ) baasil moodustatud Eesti naiskond Sitsiilias XIX Universiaadil (16. koht).

Eestis on võrkpalliõpikuid koostanud vaid kolm inimest: Aleksander Rünk ja Aino Huimerind ning siis 32 aasta pikkuse vaheaja järel, 2003. aastal ilmus kolmas raamat "Võrkpalliõpik" autoriks Ellen Liik. Enne seda oli ta koostanud üliõpilastele õppematerjali "Võrkpalli ABC" (1994). Edasi tuli Ellen Liigilt võrkpalliraamatuid nagu "Vändrast saelaudu", 2004 - "Võrkpallimängu õpetamine", 2005 – "Pallikool. Võrkpallimängud", 2006 – "Võrkpall. Treenerite tasemekoolitus" ja 2011 – "Treenerite tasemekoolitus. Võrkpall II tase". Aastail 1995-2007 avaldas Ellen Liik võrkpallimängu kohta 14 pikemat artiklit ja metoodilist materjali.

Ellen Liigi võrkpallialane kirjandus on suunatud võrkpallitreeneritele, kehalise kasvatuse õpetajatele, võrkpalli harrastajatele ja iseõppijatele, üliõpilastele, lasteaiakasvatajatele ja lihtsalt kõigile võrkpallist huvitatuile.

Ellen Liiki on tunnustanud ja tänanud paljud tema õpilased, nii endised kui praegused mängijad. Võrkpallurid on oma õpetajale kinkinud Eestimaa uhkuse, Kristjani kuju, Parima treeneri plaadi ning palju-palju tänukaarte. Harrastajad saatsid talle juubeliks kaardi - "Parim võrkpalli edendaja". Palju positiivset tagasisidet ja tänu on Ellen Liik saanud treeneritelt, kehalise kasvatuse õpetajatelt ja üliõpilastelt.

Aastatetagusest tänust räägib samuti väljavõte kunagise TSIK-i õpilase Larissa Tammise kirjast, kes praegu elab Soomes: "Käisin esimesel treeneri koolitusel. Seal koolitusel juhtus üks selline asi, mis tuletas mulle meelde Teid ja tuli soov kirjutada. Minule tundmatu koolitaja, Wovo võistkonna peatreener rääkis randme kasutamisest ründelöögil ja sõbralikult naeratades ütles mulle: "nii nagu me mäletame Larissa rannet", ... paljud olid toonud minu randmetööd eeskujuks. Samas mulle meenus, kes seda minule õpetas. Teadsin juba selle järgi koondises, et minu tehnika oli teie kõva töö tulemus. Suur aitäh selle eest. Meenutan palju hetki sellest ajast ja proovin Teie tarkusi jagada oma võistkonnale".

Ellen Liik on ennast erialaselt täiendamas käinud Moskvas, Soomes, Belgias, Ungaris, Austrias, Ameerikas, Kanadas ja Poolas. Kõiki nendelt koolitustelt saadud teadmisi on ta edasi andnud seminaride kaudu Eesti treeneritele ja kehalise kasvatuse õpetajatele.

Ellen Liik, kes valdab inglise, vene ja soome keelt, on aastail 1994-2001 lektorina esinenud kuuel korral rahvusvahelistel seminaridel ja kursustel võrkpalli populariseerivate ja edendavate loengutega. Aastail 1998-2011 viis Ellen Liik läbi Eesti kehalise kasvatuse õpetajatele ja võrkpallitreeneritele 17 seminari võrkpallimängu õpetamisest.

Eesti võrkpallitreenerite kutsekvalifikatsiooni komisjoni tööd esimehena juhtis Ellen Liik viis aastat. Ta on teinud 50 minuti pikkuse videofilmi "Võrkpalli algõpetus" (1999). Ellen Liik läbis TPÜ Med.-bioloogiliste distsipliinide õppetooli juures kaheaastase "Tervise- ja perekonna õpetuse" kursuse (1993-1994). TPÜ KKT-s sooritas Ellen Liik magistriõppe (1999-2001) ja kaitses magistritöö teemal "Võrkpallitehnika algõpetus" (2001).

Eesti avalikus elus on Ellen Liik erialaliselt osalenud Eesti võrkpallitreenerite kogus (1995-2002), EVF koolitustoimkonnas, treenerikoolituse läbiviijana (1992-2000), Eesti Kehalise Kasvatuse Liidus rahvusvaheline lektorina (1994-2001), Tallinna SVK juhatuse liige (2007-2009) ja EVF võrkpallitreenerite kutsekvalifikatsiooni komisjoni esimees (2005-2010).

Ellen Liik on saanud väga palju tänukirju ja tunnustusavaldusi. Eesti Vabariigi ajal on teda tänanud Eesti Vabariigi Peaminister, Eesti Kultuuri Ministeerium, TPÜ Täienduskoolituse osakond, EKKL, EASL, ESVL, TSVK, TLÜ, EVF jmt organisatsioonid.

2009. aastal lõpetas Ellen Liik igapäevatöö Tallinna Ülikoolis ja jäi pensionile, mis aga sugugi ei tähenda, et ta võrkpalli juurest eemale oleks jäänud. Seitse aastat juhendas ta treenerina Peetri VK naiskonda ja alates 2014. aastast õpetab ta Rae Spordikooli treenerina Peetri kooli lapsi praegugi ning mängib ise kaasa veteranide (60+) Eesti meistrivõistlustel ja karikavõistlustel. Ikka kuldsete medalite (15) vääriliselt.

Edukalt on Ellen Liik (ja Eesti naiskond) mänginud ka veteranide rahvusvahelistel võistlustel. Nii riputati talle kaela 2000. aastal MM-i pronksmedal, 2002. aastal EM-i hõbemedal, 2004. aastal MM-i hõbemedal, 2006. aastal taas EM-i hõbemedal ning 2008. aastal MM-i hõbemedal.

Rahvaliigas ei jätnud Peetri võrkpallinaised 8 aasta kestel teistele võistkondadele kuigi palju kuldmedalirõõmu, seitsmest aastast viiel saadi kaela kuldmedalid. Kirsiks tordil tuleb lugeda Peetri naiskonna hõbemedalit Eesti naiste esiliigas 2017. aastal.

Peetri kooli lapsed võitsid 2016. aastal esimese Pallilahingu võistluse 1.-3. klassile Tartus. Rae SK Peetri U 12 tüdrukud tulid Eesti MV-l hõbemedalile. Soomes, 2017. aasta Power Cupil jõuti omas vanuseklassis hõbemedalile 62 (!) võistkonna hulgast.  

2012. aastal pälvis Ellen Liik Rae valla Aasta Treeneri tiitli ja 2016. aasta eest tunnistati ta Rae valla Aasta Huvihariduse Õpetajaks. 2014. aastal omistati Ellen Liigile tähtajatu meistertreeneri kutsekvalifikatsioon. Selle omanikke on Eestis vaid ühe käe sõrmede jagu.

Ja veel üks erakordne fakt – 2016. aasta Eesti karikavõistlustel N60+ Rae ja Tallinna naiskonna vahelises võidumängus pallis Ellen Liik ilmeksimatult 16 (!!!) korda järjest, kuni geimi ja mängu lõpuni. See number peaks olema järjepideva pallingu Eesti mitteametlik rekord.

15. detsembril 2018 korraldas Ellen Liik Peetri kooli spordihallis Eesti võrkpalliajaloo esimesed Eesti karikavõistlused naiste 65+ vanuseklassile. Eakate daamide esimese karika võitis Rae valla naiskond koosseisus Ellen Liik, Anu Orula, Muza Lepik, Heidi Karro, Loona Lepp, Mariann Peetmaa ja Anu Grabbi. Siinjuures ei saa jätta märkimata, et ligi kolmandikul võistlustel osalenud mängijatel oli eluaastaid juba üle 70.
Lisaks on Ellen Liik "kõva käsi", mitte ainult võrkpalliväljakul, vaid ka bridžimängus. Ellen Liik on saanud Eesti Vabariigi peaministrilt tänukirja Kaunile Eesti kodule 2001. aasta Aiakonkursi võitmise eest.

"Ellen Liigi panust Eesti võrkpalli arendamisel on võimatu ülehinnata"- sellisele arvamusele jõudis Eesti Spordiajaloo Seltsi Tallinna osakond, kui 2017. aasta märtsikuus oli seltsi külalisesinejaks Ellen Liik, kes rääkis oma enam kui poolesajandi pikkusest sinasõprusest võrkpalliga. Spordiajaloo Seltsi rohkearvuline auditoorium, kelle ees on oma sportlasteest rääkimas käinud paljud Eesti tuntud ja teenekad sportlased ja treenerid, leidis: "Ellen Liik on elanud kogu oma elu võrkpallis ja võrkpallile. Eestis lihtsalt ei ole pallimängudes kedagi teist, kel oleks midagi samaväärset vastu seada. Võrkpall on olnud Ellen Liigi elutöö". 

 

Autor: Hillar Karm, Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige,  Aleksander Rünga ja Raimond Pundi õpilane

 

Kommenteeri uudist

Ellen Liik - pool sajandit sinasõprust võrkpalliga ja ikka medalil