14.11.201414:15

Nädalataguses ajaloorubriigis vaatasime tagasi sõjajärgsesse perioodi. Täna läheme mitte edasi, vaid veel rohkem tagasi. Aega, mil suurriikides sõditi elu ja surma peale, aga väiksemates jätkus tahtmist võidu peale mängida, sealhulgas võrkpalli. Ajadistantsilt tundub uskumatu, et sporditegevus sakslaste poolt hõivatud Eestis oli täiesti märkimisväärne.


Vahepealne resignatsioon (1940-1941) oli möödas ja spordihuvi taastus kiiresti. Aktiviseeruti suurtes ja väikestes keskustes, eriti agarad olid juba 42. aasta talvel ja kevadel võrkpallurid ja korvpallurid. Mängiti peaaegu igal nädalavahetusel. Märtsi lõpus peeti Tallinna-Tartu linnavõistlus mis nüüdseks, rahu tingimustes on ammu välja surnud. Postimees kiitis Tartu kalevlasi, kes võistlesid vaheldumisi võrkpallis, korvpallis, tõstmises, poksis; pall lendas ka Pärnus, Rakveres, Paides, Türil ja veel väiksemates keskustes. Endiselt olid hakkamist täis koolinoored, sest neid ei kimbutanud veel ka ajateenistusse värbamine.


Okupatsiooniaegsed ajalehed andsid spordile rohkelt ruumi, pealkirjad aina pikenesid. Viiekümnendate aastate tippvõrkpallur Aino Huimerind (pildil) on meenutanud: “Harjuoru võimlas saatis meid kisakoor, klassikaaslased Kulno Süvalep, Hans Trass ja paljud teised Nõmme Gümnaasiumis õppinud hilisemad kuulsused kõisid meid ergutamas. Tohutu huvi oli võrkpalli vastu maal, seal ma õieti mängima hakkasingi. Linnas käisime trennis isegi pimendamise (valgus kustutati pommitamise eel – toim.).“


1941. aastal, enne sakslaste tulekut, jõuti Tartus pidada turniir, mis loeti esimesteks Eesti NSV meistrivõistlusteks – naistest võitis Talinna Dünamo, meestest Tallinna Lokomotiiv. Sakslaste sõjaedu lükkis plaanidesse korrektiive ja neljakümne teisel aastal Eesti võrkpallimeistreid ei selgitatud. 1944. aastal aga peeti neid koguni kaks. Suvel, kui Saksa väed veel Eestis olid, võitsid tiitli Kalevi naised ja Estonia mehed. Nõukogude Eesti meistriks tulid Spartaki mehed ja Kalevi naised.


Eesti spordi saksa okupatsiooni aegne juhtorgan, Rahvakasvatuse Peavalitsuse Spordiamet, tegi kokkuvõtte spordiaastast 43, millest ilmnes, et registreeritud võistlusi oli ühtekokku ligi 900, osavõtjaid umbes 16 000, pealtvaatajaid 220 000. Kõige sagedamini võisteldi jalgpallis (260 kohtumist), kergejõustikus (160) ja võrkpallis (149). Mis praegu kõige uskumatum tundub: sissetulek pääsmete müügist korvas suurelt korraldamiskulud.


Sõjaaeg ei peletanud eestlasi eemale ka muust meelelahutusest: teatrikäijate arv tõusis 1942/1943 hooajal miljoni külastuseni, enneolematute numbriteni. Väljalülitumiskatsed reaalsusest ei saanud mõistagi kaua kesta, taas vahetus võim ja sedapuhku pikaks ajaks. Aga mängud mängimata ei jäänud. Mitte ühelgi aastal ja kõige kiuste.


Autor: Valeri Maksimov

 

Kommenteeri uudist

EESTI VÕRKPALL 95: Rekordnumbrid sõja kiuste